Inglise kirjaniku George Elioti 1871. aastal ilmunud peateos «Middlemarch. Etüüd provintsielust» on lugu idealismist, illusioonide purunemisest, ustavusest, kõlvatusest ja nurjunud armastusest. Tegevus toimub Kesk-Inglismaa väljamõeldud linnas Middlemarchis 1832. aasta esimese parlamendireformi eelsel perioodil.
Alguses kavatses Eliot kirjutada kaks eraldi teost, millest ühe peategelane pidi olema kohalikust kõrgkihist põlvnev Dorothea Brooke, teise oma noor sisserännanud arst Tertius Lydgate, leidis aga siis ilmselt, et nende lugude kokkupõimimine võimaldaks luua märksa rikkalikuma pildi provintsilinnakese elust.
Kahe keskse tegelase ümber tegutsevad vagamehest pankur Nicholas Bulstrode ja võimekas asjaajaja Caleb Garth oma perega, töösturid, kaupmehed, arstid, advokaadid, vaimulikud, maatöölised ning suur hulk muid värvikaid karaktereid, luues avara panoraami Inglismaa elust 19. sajandi keskpaigas. Ehkki ilmumisjärgselt leidus imetlejate kõrval ka kahtlejaid ja kriitikuid, kes seadsid koguni küsimuse alla, kas nii mitme süžeeliiniga teost on üldse võimalik nimetada romaaniks, on «Middlemarchi» käsi nii lugejate kui ka kriitikute seas hakanud käima üha paremini. Kuulus on Virginia Woolfi hinnang, et «Middlemarch» on neid väheseid inglise romaane, mis on kirjutatud täiskasvanutele. Praegusel ajal ollakse arvamusel, et tegu on ühe suurima inglise keeles kirjutatud romaaniga, milleta ükski raamaturiiul pole täielik.
