• Piibellikel aegadel sõitleb vapper Raahel jumalaga, kes tahab Iisraeli rahva hävitada
• 5.–6. sajandil rändavad juudid Lähis-Idas oma püha menoraa kannul, mis läheb ühe vallutaja käest aina järgmise kätte
• keskaegsel Saksamaal põgeneb juudi kogudus usufanaatikute – flagellandide – eest
• 16. sajandi Antwerpenis langeb juudi tüdruk pildirüüstajate ohvriks
• 19./20. sajandi vahetusel kuskil Kesk-Euroopa tervisevetel kaotab juudi kaupmees akultureerunud lähedased
• esimese maailmasõja puhkedes saadetakse interneerimislaagrisse auväärne Viini bukinist – juut, kes ei huvitunud poliitikast…

Neist eri aegadest ja paikadest, olgu ühe inimese või terve kogukonna saatusest pajatavatest jutustustest võib ridade vahelt välja lugeda seda, kuidas end «juhtumisi juudiks» määratlenud Stefan Zweig on eri loomeperioodidel väljendanud oma hoiakuid juutluse, judaismi, sionismi suhtes.

Suure Eurooplase, patsifistina tuntud austria kirjanik tõdeb juba 1920ndatel, enne kui levima hakkab natsionaalsotsialismi hullus, et sajandeid taga kiusatud ja üle maailma pillutatud juudid püsivad edasi vaid ühises vaimsuses, vaimsete väärtuste kandjana. Saanud ise rahvuskuuluvuse tõttu represseerituks, murdub lõpuks kirjaniku enda vaim. Aga ta teosed kõnelevad tema eest ikka edasi – «Ja pikapeale on vaim tugevam kui vägivald.»