Maupassant on lühivormi alal ületamatu meister. Tema kõrvale saab panna vast ainult Anton Tšehhovi. On ju ka käesolev raamat, kuigi romaan, väga lühike, lausa ühe hingetõmbega loetav. Teose tegevustik hargneb kirjanikule koduses Normandias, mistõttu kirjeldused on lausa fotograafilise täpsusega edasi antud. Tihti meenutavad ranna- ja merepildid tema kaasaegsete, impressionistidest kunstnike maale. Selge on ka see, et peategelast Pierre'i purevad salamõtted pole kellegi muu kui autori enda hingevalu, kuigi välimuse ning iseloomu järgi püüab ta just Jeani meile igati sümpaatseks teha. Tähelepanuvääriv on raamatut alati saatev essee romaanist, mis meie väljaandes raamatu lõppu paigutatud. Seda tuleks kõigil eesti keeles kirjutajail ilmtingimata lugeda.

Maupassant ise pidas just seda raamatut, mida te nüüd kohe lugema asute, oma parimaks teoseks. Tsiteerin autorit: «Püüdsin anda elust reaalsemat pilti kui reaalsus ise.»
Romaani sisu võtab kokku Alexandre Dumas noorema kurikuulus maksiim: abieluahel on sedavõrd raske, et selle kandmiseks peabki kahekesi olema, mõnikord kulub ka kolmanda abi marjaks ära.
Lauri Leesi