Sándor Csoóri (sündinud 1930) on Ungarimaa silmapaistvamaid luuletajaid ja esseiste. Csoóri loomingus valitseb suurlinna olevikuhetkes elava inimese dramatism, poliitiline ja erootiline teadvus. Ühtlasi sisaldab see traditsioonilisi Ungari aineid – mure kurvameelse kodumaa» saatuse pärast, mure kaduva talupojamaailma, viimaste metskitsede ja «väljasuremisele määratud luuletajate» pärast.
Korduvad ja põletavad teemad on talle kirjanduse ja poliitika suhe, sõda ja vangilaagrid, Ungari ja kogu idapoolse Kesk-Euroopa julm minevik.
Csoóri parimad esseed on seotud reisidega. Ka esseistina on ta luuletaja. Tema ainestik ja kujundid tõusevad nagu otse sõja ja armastuse erutavaist kogemustest. Keel on pilgeni täis vastuolulist ainest, tules praksuvaid palke, märtriverd, armastuse sulamagmat: vere, vee ja lume sümboolikat.