Natuke suurem õde Hedi ja natuke väiksem vend Jorma veedavad maal memme-taadi juures ilusa suvepäeva. Iga hetk selles päevas kingib lastele avastamisrõõmu.
Kord leiab Jorma, et oja on nagu isemoodi elukas, kes tuleb ja läheb, aga saba pole näha; kord hoiavad lapsed peos siputajat, kes kõvasti-kõvasti kõdi teeb. Lastel on kahju, et päev õhtusse hakkab veerema, kuid nad otsustavad kõik päevasündmused alles hoida, nad ei lase ilusatel asjadel meelest minna.
