Ta läks ja seisatas trepil, ust taga praokile jättes. Ta jättis selle kinni tõmbamata lohakusest, mitte uudishimust kuulda naiste kõnelust. Kui teistel oli suuri ja tõsiseid ütlemisi, siis tema, hinnates üle kõige oma hingerahu, suigutas oma mõtlemisvõime ükskõiksusesse. Oli hää, kui elamused, mis teisi võisid ärritada dramaatiliste märatsemisteni, meeltiasid temalt skeptilise naeratuse. Harilikult ta ei teinud sedagi. Vaadeldes ukselt hilissuve pimenevat õhtut, katsus ta praegugi mitte midagi mõtelda.
Silvial hakkas piinlik Kristiine sülelusest. Tal ei olnud aimugi põhjusest, miks Kristiine oli Varitsat löönud. Uskus, et tüli oli puhkenud lihtsast mõtete lahkuminekust; võib-olla Varits oli haavanud õe usulisi tundeid. Ta teadis, kui hell oli Kristiine selles. Talle oli tuttav Kristiine antipaatia doktori vastu ning ta polnudki imestunud juhtunu üle. Samuti olid talle tuttavad õe tundepuhangud sellistel puhkudel.
Silvia teadis, et ta ei armastanud enam meest, seda rahulikku, kellel polnud kalduvusi õrnutsemiseks ja kes selle asemel, et teeselda tundeid, teeskles ükskõiksust, vastutulematut tuimust. Kuna nende abielu oli lastetu, siis Kristiine suunas kogu oma õrnused Silviale, kes seda kõike oli talunud seni sõnakuuleliku lapsena.
Just neil silmapilkudel, teades, mida tähendavad need puhangulised õrnused, ta tundis end süüdlasena. Tal oli halb vastu võtta õe häädust. Tema südametunnistuse ebaausus, mida ta siis nii teravalt tajus, võttis talt võimaluse seda häädust vastata. Kuid et tal oli siiras iseloom, siis ta kannatas sellest.
Sisukord:
Lonkur kell Soitu Neitsiau Väljapressija Õnne suurus Kodukäija Pime armastus Hasjan
