Kristluse levikut läänemaailmas oleme harjunud pidama tõeliseks triumfiks. Paraku kaasnes sellega metsik vandalism: Jeesuse jüngrid ründasid armutult klassikalist kultuuri, tõugates lääne tsivilisatsiooni tuhande aasta pikkusse vaikellu. Raamatus «Pimeduse aja algus» äratab Catherine Nixey ellu unustusse vajunud ajaloo ning toob lugeja ette kristluse tormilise algusaja ja sellega kaasnenud hävingu.
Enne kui kirik asus säilitama, see hävitas: 4. ja 5. sajandil purustas ja rikkus kristlik kirik seninägematus raevuhoos vapustava hulga kunstiteoseid. Paljud kujud ja templid jäid alles üksnes seetõttu, et kristlased nendeni oma algeliste redelite ja vasaratega lihtsalt ei küündinud.
Selles «puhastuses» hävis ka enamik klassikalisest kirjandusest. Ajal, mil pärgamenti polnud piisavalt, nühiti paljude antiikautorite kirjutised maha, et need asendada «ülevamate» teemadega. Kristlased tegid maatasa muistse maailma suurima raamatukogu, kus kunagi oli olnud vast 700 000 raamatut. Kulus rohkem kui tuhat aastat, enne kui suudeti taas sama hulk raamatuid ühte raamatukokku koondada.
Kallaletunge «hullude», «neetud» ja «sõgedate» paganate kultuurile juhtisid mehed, kes olid katoliku kiriku südames. Suur Augustinus ise teatas kogudusele Kartaagos: «Et kogu paganate ja paganarahvaste ebausk oleks hävitatud, seda jumal tahab, jumal käsib, jumal kuulutab.»
Säärane maniakaalne tähelepanu ei tulnud julmusest. Vastupidi: patustaja ohjes hoidmine, ründamine, sundimine ja isegi löömine oli – kui seeläbi õnnestus ta tagasi pöörata õiguse teele – nende päästmine. Nagu vagade paradokside meister Augustinus ütles: «Oh, halastusrikas metsikus.»
