Peale tühisest asjast alanud naeruhoogu taipab Arto, et ei mäleta, kus ta elab, ega ka seda, kes ta on. Püksitaskus on vaid paber. Paberil kirjas: «Ardo, tule kella viieks koju. Magustoiduks on mustikajäätis! Kallid. Ema». Mälu ei paista taastuvat ning Arto läheb nüüd nendega, kes talle abi pakuvad. Need on poisid, kes on omamoodi võitlejad, kes peavad ise oma eluprobleemidega toime tulema, vanemate toetusele ja abile ei saa nad eriti loota. Siin saab alguse sõprus Arto ja Kimo vahel. 

«Poiss, kes kaotas mälu» ongi südamlik lugu sõprusest, südikusest, uue õppimisest, erinevustest ja sarnasustest. Nõuab palju pealehakkamist, et toime tulla võõras olukorras. Kuid poiss ei suhtu teda ümbritsevasse eelarvamusega, vaid ausalt ja avatult. Lugu on väga tõepäraselt kirja pandud ja hea lugemisvara eriti poistele.