See oli üks maailma õudsemaid katastroofe, kui Vesuuv mattis a. 79 p. Kr. mõne tunniga laava ja tuha alla kolm Kampaania linna: Herculaneumi, Pompeji ning Strabiae. Kuid just tänu sellele hirmsale katastroofile sai hilisemail põlvedel võimalikuks tolleaegsest elust põhjalikku ja üksikasjalist ülevaadet saada. Kui hukkunud linnad uuesti avastati (Pompeji esmakordselt a. 1750) ja neis väljakaevamistöid hakati tegema, siis ei suudetud küllalt imestada, kui hästi olid tuha kaitse all säilinud nii majad kui nende sisustuse üksikud osad. Õpetlaste kõrval uurisid väljakaevatud linnu ka asjaarmastajad, kuni ühel neist tekkis soov kõige nähtu põhjal kirjutada romaan tolle kauge mineviku elust.

Romaani sündmustik on põnev ja hoogus, kirjeldused värviküllased. Tegelaste iseloomustus tundub paiguti mitteusutav; igatahes peategelase juures esineb liialdusi kas hea või halva suunas, kuid selle puuduse tasub tõetruu ajalooline taust oma üksikasjadega.