Indiaanlaste romantika on alati olnud lähedane noorte südamele: just noori liigutab kõige enam õilsameelse ning julge loodusrahva võitlus olemasolu eest. Seisavad ju noored loodusele hulga lähemal kui vanem põlv.
Kui vapra Winnetou ja ta punanahksete kaaslaste seiklusi jutustab selline meister kui Karl May, siis pole kahtlust, et eestigi poisid neelavad selle teose lehekülgi säravi silmi.

Karl May (1842-1912) oli oma aja kõige loetavam noorsookirjanik Saksamaal.
Enamik Karl May romaane on kirjutatud mina-vormis, mis on tekitanud arvamuse, nagu oleks ta need tegelikult läbi elanud. Kui pikalt ta oma juttude toimumispaiku tõeliselt on näinud, ei ole päris kindel. Võimalus, et ta enne kirjanduslikku tegevust on käinud muhameedlikul Idamaal, on igatahes kindlasti olemas. Sama kindlasti aga peab seda võimalust eitama indiaanliku Ameerika suhtes. Karl May indiaanlasejutud on kabinetliku uurimistöö ja tiivustatud fantaasia risttulemuseks. Kuid see ei vähenda põrmugi nende väärtust. Arvestades teoste hiiglamenu, peaks seetõttu aukartus autori võimete vastu aina tõusma.