PAPÜÜRUS
Maailmast ei saa puhtandit:
kivitahvlid murenevad, ja tõed on kruus
ränduri talla all:
püsiv on kiri liival mõõna ajal,
mõistetamatu, jalajäljed lõpevad randa.
Mina valvan määnduva papüüruse valgel,
kuulan liiva sirinat
katkises kellas, äravalguvat
aega, ja trepid
viivad vee alla: meie läheme sama teed,
sambad, maailma kandjad,
varisevad risti-rästi, sulgevad
tagasitee.