Tina on hõbedakarva, küllaltki pehme madala sulamistemperatuuri ja tihedusega metall. Juba 3000 a eKr leidis tina kasutus sulamites, esimene neist pronks. Esimesest aastatuhande algusest kuni 20. sajandini oli põhiliseks tinatootmise kohaks olnud Cornwall Inglismaal.

Tina ja pliid ei eristatud väga kaua, esimest tunti valge tinana , teist aga kui halli tina. Nende kasutuselevõtt langeb kokku ajaliselt vase omaga. Pliid esineb looduses, erinevalt vasest, haruharva. Oma pehmuse ja plastsuse tõttu kasutati puhast pliid esialgu vähe, põhiliselt pliitina- ja pliiantimonisulamites pronksiaja alguses Lähis-Idas. Vanim ese on pärit Egiptusest, umbes 1450 a eKr.

Plii toksilisust silmas pidades hakati plii asemel veetorustikes, majapidamisnõude jms valmistamisel kasutama tina, mis pole toksiline.

Salapärane poolmetall antimon eksisteerib kas metalli või mittemetalli kujul, st et talle on omased nii metallidele iseloomulikud omadused (plastsus, sepistatavus) kui ka mittemetallidele iseäralikud omadused (nt võime endaga siduda elektrone).

Antimoni oli tuntud juba dünastiaeelses Egiptuses 3000 a eKr. Tuntuks sai antimon 17. saj alguses, kui saksa keemik Libavius sai metallilise antimoni. Antimon on tihedalt seotud pliiga: mõlemad elemendid esinevad sulfiididena, sageli koos.