Autor kirjutab: «Kommunismil oli meeletu plaan – «vana» inimest, Aadamat ringi teha. Ja see õnnestus... võib-olla ainult see õnnestuski. Veidi enam kui seitsmekümne aastaga aretati marksismi-leninismi laboratooriumis välja omaette inimtüüp – homo soveticus. Ühed peavad teda traagiliseks tegelaseks, teised nimetavad sovokiks. Mulle tundub, et ma tean seda inimest, tunnen hästi, elasin aastaid tema lähedal, külg külje kõrval. Mina olengi tema. Need on mu tuttavad, sõbrad, vanemad.»

Raamatus sisalduvad monoloogid on kirjutatud kümne aasta jooksul mööda endist Nõukogude Liitu reisides, need on teravmeelsed ja mõnevõrra murelikud tähelepanekud inimestest, kes on pidanud õppima elama täiesti uuel viisil, seejuures sellisel, millist ei tunne ka läänemaailm.