Ilmari Kianto teostest on romaan «Punane joon» (1909) oma kunstilise väärtuse poolest saanud soome arvustuse üldise tunnustuse kõige parema teosena kirjaniku senises toodangus. «Punases joones» kirjeldab Kianto neid meeleolusid ja lootusi, mis valitsesid Soome kehvikute ringkondades pärast Vene 1905. a. revolutsiooni, mis lõpetas Soomes Aleksander III ja Nikolai II aegse rõhumis- ja venestamisajastu ning aitas võidule vabameelsed ning radikaalsed voolud, eriti aga sotsiaaldemokraatliku liikumise. Need meeleolud, lootused ja pettumused peegelduvad Soome uue eduskunna esimeses valimisvõitluses ja Põhja-Soome kehvikute tolleaegse elujärje kirjeldustes, milledes kirjanik on andnud neilt ajult võrratult tabava läbilõike, mis «Punase joone» on teinud üheks tähelepandavamaks teoseks Soome kirjanduses.
Tõlkija