«Kui algas sõda, olin juba viiekümnenelja-aastane ja lapsed hüüdsid mind vanaisaks. Aga mis tähtsus oli nüüd vanusel!
Põlvnen ma, vene armee sõdur, Zaporožje kasakaist, Esimese Maailmasõja ajal võitlesin reamehena Edelarindel, võtsin osa Brussilovi läbimurdest, kodusõja ajal sain komandöriks, olin sõjaretkel ühes Parhomenkoga, teenisin Tšapajevi diviisis.
«Nii et, Sidor Artemovits, kui tuleb metsa minna, hakkad kamandama,» öeldi mulle partei rajoonikomitees.
See oli 1941. aasta juulis, varsti pärast sm. Stalini ajaloolist kõnet. Putivli partei rajoonikomitee sekretäri kabinetti oli kogunenud meie linna parteiaktiiv...
Kõigil meil, Putivli bolševikel, oli ihaldatud eesmärk - viia oma rajoon esimesele kohale Ukrainas. Ja sõja eel võisime juba uhkusega öelda, et me pole kaugel sellest eesmärgist...
Kõik meie mured sulasid kokku üheks suureks mureks - rahutuseks. Nõukogude kodumaad ähvardas surmaoht. Fašistlike anastajate barbaarsed jõugud tallavad meie põlde.
Meist, rahulikest nõukogude inimestest, said kohe sõdurid.»