Joel Lehtonen (1881-1934), soome kirjanduse mitmekülgsemaid klassikuid, alustas uusromantikuna ja jõudis oma peateoses «Putkinotko» (1919-20) «poeetilise realismini», mille aluspõhjaks on «realistlik kirjeldus», inimesekujutuses valitseb aga «peen, mõistev satiir» ja «värske, vabastav huumor».
«Putkinotkot» peavad soome kirjandusteadlased, tänu murrangulisele rahvaelukujutusele, tähtsamaiks soome klassikaliseks romaaniks pärast Aleksis Kivi «Seitset venda».