Vastandina sõjaromaanidega tähelepanu äratanud H. Barbusse'ile ja E. M. Remarque'le tegi Roland Dorgelès Esimese maailmasõja algusest peale kaasa, võideldes kogu aeg tegevväe ridades. Kuulsaks sai ta 1919. a. ilmunud sõjamälestustega «Puuristid», mis mitmeti ületavad H. Barbusse'i sensatsiooni tekitanud teose «Tuli». Lisaks «Puuristidele» on autorilt ilmunud veel kümmekond raamatut: sõjamälestisi, reisikirjeldusi, romaane jt.
Maailmasõda kirjeldavaist ja üldist tähelepanu äratavaist teosteist on tuntuim E. M. Remarque'i «Läänerindel muutuseta». Seetõttu võib loota, et ka prantslasest autori sama ainet käsitlev teos huvitab lugejaid. Otse üllatav on kummaski teoses väljenduv ainessesuhtumise erinevus: sakslane mõjub tunduvalt sentimentaalsemana, vapustatumana, hingeliselt tasakaalust väljaviiduna; prantslane on kaugelt kainem ja asjalikum ning saavutab seega võib-olla vähem rabava, kuid püsivama ja sügavamale küündiva mulje. Nii käsitusviisis kui ainessesuhtumises ilmutab kumbki autor tugevat rahvuslikku omapära.
Võrreldes E. M. Remarque'iga ja oma kaasmaalase H. Barbusse'iga on «Puuristid» tublisti tagasihoidlikum kirjeldatava miljöö rõveda ja toore külje esiletõstmisega; võib-olla suurema asjatundlikkuse tõttu: käsiteldud ainega põhjalikumalt tuttav olles ei tarvitse tal eriti rõhutada väliseid ja eemalseisjaile võib-olla esmajooneliselt silmatorkavaid üksikasju. Seda soojem ja hingestatum tundub ta suhtumine oma teose arvukaisse tegelastesse.
M. Sillaots