See kergesti kirjutatud, samati tõlgitud ja loetud naljajutt ei kuulu iseenesestki mõista ei Soome kirjanduse ega Eino Leino pääteoste hulka. See on mõttekujutlust mängitlev ajaviiteteos, aga niisugusena mõtteid erutav. Vastavalt lugeja tutvusele Soome oludega, inimestega, autori loominguga äratab see vestelooline pilkenali enam või vähem mõtiskelu ja mälestusi. See aimustab Helsingi ja Eino Leino palet kahekümne aasta eest. Siis ilmestas Soome päälinna avalikku elu veel äge võitlus noorsoomlaste-põhiseaduslaste ja Vene usurpatsioonivõimule järeleandlikkude vanasoomlaste vahel; aga selle kõrval kostis liiatigi provintsist rahvuslikule kokkuleppele manitsevaid hääli; töölisliikumine ei olnud veel suurstreigiks puhkenud; kirjanikkude, kunstnikkude ja üliõpilaste boheemkond käremeelitses veel oma tumestamatus kõrtsivabaduses.
«Päev Helsingis» on kirjutatud oppositsioonilise ajakirjaniku ja vaimuka luulekirjaniku sulega. Selle ajasatiiri poliitiline asend on üle elatud. Aga kahekümne aasta taguse Soome päälinna elu-olu naljapilt ei ole tänapäev kaotanud oma huvitavust, antud tegelaste kõnelused oma tabavat hubasust.
Tõlkija

Teine trükk.