On olemas kirjanduslikke pärandeid, mis on suured kingitused, kuid tavaliselt meenutavad pärandid kahtlaselt tühjendusväljamüüke seoses kaupluste likvideerimise ja hinnaalandusega. Populaarsus, mis neil siiski on, võib tulla sellest, et lugejatel on andestatav nõrkus kirjaniku vastu, keda nad viimati lugesid. Aga olgu sellega kuidas on ja mida iganes võibki oletada küsimuse kohta, et millal on pärandusel väärtus ja millal ta on pelgalt üks väärtusi – igatahes mina olen otsustanud takistada oma pärandi väljaandmist, enne kui asjad jõuavad nii kaugele, et ma ei saa seda enam teha.
Ja kõige kindlam vahend selleks on pärand eluajal ise välja anda, saadagu sellest siis aru või mitte.
