Neli aastat olen «jälitanud» Carl Sarapit, Eesti üht produktiivsemat päevapiltnikku aastail 1936–1940. Oma abikaasa Johanna Triefeldti nime all ilmus neil aastail tohutu hulk Sarapi pildistatud postkaarte (tegelikult originaalfotod), mis jäädvustasid kodumaa kaunist loodust, linnu, külasid, inimesi. Suviti rändas abielupaar laialt üle Eesti, viibides nii Peipsi kaldal ja Rakveres kui Saare- ja Muhumaal ja Vilsandil, nii Narvas ja Tallinnas kui Petseri-, Võru- ja Valgamaal. Carl Sarap tegi kauneid pilte, mida hindasid kolleegid ja mis meeldisid ostjaile.
Nüüdseks olen juba neli aastat rännanud Carl Sarapi jälgedes ning fikseerinud samu paiku, mida jäädvustas tema enam kui pool sajandit tagasi. Mis ja kui palju on Eestimaal selle ajaga muutunud? Kas parema või halvema poole? Et saadud pildipaarid oleksid tõepoolest võrreldavad, kasutan täpselt samasugust fotoaparaati nagu tema («Rolleiflex»), otsin üles täpselt samad võttepaigad, kust pildistas tema.
Aegade side? Kahe fotograafi kontakt läbi igaviku? Jah, ma nagu tunneksin Carl Sarapit seisvat enda kõrval, ma nagu vaataksin Eestimaad tema pilguga.
Peeter Tooming
