Karl Pärsimäe (1902-1942), pallases õppinud maalija vaim tundis end kodus nii Võrumaa metsades kui ka suurtes urbanistlikes keskustes nagu Peterburg, Berliin, Pariis. Monograafia püüab jalule seada ajaloolise õigluse kunstniku suhtes, kes tapeti Auschwitzi koonduslaagris ja kelle maalid olid 1930ndate massimaitse jaoks liiga radikaalsed ning Nõukogude 1940.-1960. aastate ideoloogilise diktaadi all keelatud kui formalistlik kunst.
