Käesoleva jutustuse ajendiks sai autori tutvumine noore töölisega, kellel oli meie ajastu noormehe tavaline biograafia: kool, tehas, mittestatsionaarne õppimine instituudis. Aga selles eluloos oli ka üks ebatavaline episood - vaimuliku seminari seinte vahel veedetud aasta ja sealt lahkumine. Autor otsis lisaks tutvust inimestega, kelle elukäik sarnanes tema omaga.
Autor tahtis kirjutada jutustust noorsoo ideelisest kasvatusest, mitte lihtsalt usuvastast jutustust selle sõna kitsamas mõttes. Ta kirjutab sellest, et oma veendumusi tuleb osata kaitsta nii sõna kui teoga - läbi kogu elu.