Mis ma õieti tahtsin esmajoones öelda, on see, et ma enda arvates üldse pole kirjutanud ajaloolisi romaane. Olen valinud probleemid, mis õigupoolest vaevalt on seotud mingi erilise ajaga. Mõnigi lugeja on neist välja lugenud või vähemalt otsinud paralleele kaasajaga. Need on kahtlemata olemas, aga just selletõttu, et probleemid ise on alati korduvad. Võiksime neist ainult nimetada ühe, kõige üldisema ja kõige vanema: võitlus hea ja kurja vahel.

Teie teine etteheide puudutab küsimust, miks ma pole jäänud vähemalt meie oma rahva ajaloo juure. Ja ma vastaksin: just sellepärast, et me neid küsimusi ei saa lahendada ainult meie endi jaoks. Nii nagu me ei saa teha oma enda ajalugu, vaid kogu aeg oleme sõltuvad kõigi teiste ajaloost, mis kuni kõige viimase ajani oli eeskätt Euroopa ajalugu. Teate niisama hästi kui minagi, kui vähe oleme saanud ise otsustada, ise oma saatust valida. Mis meile on tulnud, olgu head või halba, on tulnud mujalt. Oleme ainult üks osa Õhtumaast (oleme seda praegusele sundolukorrale vaatamata) ja meil pole mingit põhjust selle pärast häbeneda. Ja sellepärast julgen väita, et see, millest olen kirjutanud, on olnud ka meie ajalugu. Niisama nagu see, mis praegu maailmas sünnib, sünnib ka meiega, kas me seda tahame või mitte.
Karl Ristikivi («Teine kiri proua Agnes Rohumaale», 1970. aastate algus)