Kõnnin vaikselt kirjul vaibal, kindlat aega tiksub kell. Aeg ei peatu ja siis taipad, tunde loeb su liivakell. Taipad ja sul hakkab kiire – pliidil aurab supipott… Lõksu pead veel püüdma hiire, eile lõksus oli rott. Elu nõuab kindlat rütmi, kingatallad kinnitust… Jätkuma siis peab veel kõiki – usku, lootust, armastust.
