Lauriito uus luulekogu «Q ja tähed» erineb tema varasemast loomingust nagu pärtliöö rahvusvahelisest naistepäevast. Kadunud on autori varasemas luules domineerinud sübariit, kuid mungaks ta ikka veel muutunud ei ole, hullem veel – võib täheldada teatavat eidestumist. Ilmselt mõjub niimoodi lähedusvajadus, mis on pannud keskealise mehe teismelise plikakese kombel vinguma. Positiivselt poolelt võib nentida, et peamiselt suhetele ja lahkumineku(te)le keskendunud luulelooming on vormistuselt seninägematult kõrgetasemeline ning sobib nii naistele kui sooneutraalsetele meestele. Kes iganes on kirest pimestatuna oma armastatule kuu ja tähtede toomist tõotanud – nüüd avaneb igatahes igaühel võimalus see lubadus ka täita!
VÕÕRALE
huultel Sa maandusid läbi mind lugesid silmade kaudu vist röövisid hinge õrnalt kui unistus sissegi pugesid… silu seal südant ja höövelda pinde! kui tuleb aeg võime üheskoos tajuda seda mis laseb meil tundesse vajuda kas võime koos veel kord kirglikult uppuda? luba mul hoida Sind lennata… kukkuda…
Luulekogu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja seda kaunistavad andeka kunstniku Marita Liivaku joonistatud imekaunid pildid.
Kindlasti tuleb lisada, et autori 2 lahutust ja 3–9 last räägivad konkreetses keeles ilmselgest tõsiasjast – nii palju tarbijaid lihtsalt ei saa eksida!
