Martin Opitz (1597–1639) – luuletaja, luuleteoreetik ja viljakas tõlkija – lõi ligi 400 aastat tagasi reeglid saksakeelse kunstluule jaoks. Iseenesest lihtne mõte, et saksa keeles tuleb luuletada saksa keelele sobivate printsiipide järgi, loobudes ladina ja kreeka värsside sajandeid püsinud eeskujust, osutus oma ajas väga mõjukaks.

Opitzi ideed ei püsinud kaugeltki ainult saksa keeleruumi piires. Neil oli otsene mõju ka eestikeelse luule algusele. Esimene teadaolev eestikeelne ilmalik luuletus on kirjutatud otsesõnu Opitzi poeetikaseadusi järgides. Esimesed säilinud eestikeelsed värsistatud kirikulaulud on meie keelde pandud Opitzi põhimõtete järgi.

Nüüd on see kultuurilooliselt oluline teos ka eesti luulehuvilistele kättesaadavaks tehtud. Raamat on varustatud ka tõlkijate kommentaaride ja saatesõnaga.

Marju Lepajõe ütleb raamatu kohta järgnevalt:

Martin Opitzi (1597‒1639) «Raamat saksa luulekunstist» (1624) on üks mõjukamaid teoseid Eesti kultuuriloos ja võiks olla aukohal igas koduraamatukogus. Opitzi vaated inspireerisid XVII sajandil kirjutama esimesi eestikeelseid värsse ja need on kujundanud eesti luulet tänase päevani – ligi nelisada aastat. Ent selles haruldases väljaandes võib otsida ka tulevikku, sest lugeja leiab Opitzilt vastuseid kõige põletavamatele küsimustele: Mis on luule? Kust see pärineb? Kuidas seda kirjutada? Milline haridus peaks luuletajal olema? Miks luule on tõsisem nähtus kui ajalugu? Kuidas puhastada «võssa kasvanud poeetilisi metsi»?

Traktaadi eesti tõlke koos põhjalike kommentaaridega on ette valmistanud klassikalised filoloogid ja valdkonna parimad asjatundjad Eestis: Kai Tafenau on tunnustatud XVII sajandi uurija, Maria-Kristiina Lotman teenekas eesti meetrika ajaloo uurija.