2. veebruari 1920. aastal sõlmiti Tartus Eesti ja Venemaa vahel rahuleping, mis lõpetas Vabadussõja ja oli esimene rahuleping, mille sõlmis Nõukogude-Vene ühe endise Vene pinnal tekkinud riigiga. Selle lepingu ajalooline tähendus on väga suur. See leping sanktsioneeris Eesti sõltumatuse ja samal ajal purustas Nõukogude Vene blokaadi, saades aknaks, mille kaudu Vene võis asuda majanduslikkesse ja poliitilistesse suhetesse välismaadega.

Eesti sõlmis selle lepingu maailmas valitseva avaliku arvamuse ja suurriikide (peale Briti) poliitika kiuste iseseisvalt, lahendades aga selle sammuga Nõukogude Vene blokaadist tekkinud maailmapoliitilise ummiku. Rahukonverents avati Tartus, 5. XII 1919. Eesti delegatsiooni esimehe J. Poska ja Vene delegatsiooni esimehe L. Krassini ja teda hiljem asendava A. Joffe vahelduval juhatusel. Mingit ametlikku protokolli ei peetud, kuigi venelased stenografeerisid üldkoosoleku läbirääkimisi.

Üksikute küsimuste (sõltumatus, piir, sõjalised tagatised, majandusarvestused ja poliitika) jaoks moodustati erikomisjonid. Et kumbki pool ei palunud vaherahu, kestis rahuläbirääkimiste ajal äge sõjaline tegevus, eriti Narva rindel, kus venelased, kes olid lootnud saavutada rahu juba mõne päevaga, katsusid sõja teel mõjutada Eestit suurtele järeleandmistele, mis aga ebaõnnestus. Vaherahu saavutati alles 31.XII 1919, mil oli lõplikult kokku lepitud rahulepingu tähtsamais poliitilistes ja sõjalistes tingimustes.

Rahuleping sisaldab 20 artiklit ja on koostatud eesti ja vene keeles. Ta moodustab kahesuguse tähtsusega rahvusvahelise akti, sisaldades 1) Eesti riigi tunnustamist Vene riigi poolt ja 2) rahulepingulisi määratlusi laiendatud kujul. Esimese kohta käib artikkel 2, kus Venemaa tunnustab «ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõigusliku korra kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal» ; viimased kaotasid seega siintähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse. Eesti rahvale ja maale ei järgne Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu. See tunnustus on täielik ja absoluutne, tühistatud on igaveseks ka Uusikaupunki rahulepingu tingimused 1721. aastast koos aadli eesõigustega.

Puhtrahulepingulised määrused, peale lepinguosaliste vahel sõjaseisukorra lõpetamise, käsitlevad a) piiri-, b) sõjalisi, c)majanduslikke ja d) tuleviku liikluspoliitika aluste küsimusi. Sõjalistes küsimustes omab esikohta kummagi riigi pinnal tegutsenud võõraste organisatsioonide vägede likvideerimine (nagu seda oli N. Judenitši vägi Eestis ja kommunistlik Eesti Kütiväe diviis Venes). Keelatakse vastastikune propaganda teise riigi valitsuse vastu omal territooriumil. Loobutakse sõjakuludest ja sõjakahjudest. Vabastatakse sõjavangid ja antakse neile amnestia. Majanduslike suhete aluspõhimõtteks oli kummagi vastastikune rahuldumine endise Vene riigi selle varaga, mis leidub nende territooriumil, nõudeõigused sinna juurde arvatud, kuna aga endise Vene riigi kohustused ei siirdu lepinguosalistele. Vene annab Eestile 15 miljonit kuldrubla. Eesti ei kanna mingisugust vastutust Venemaa sise- ja välisvõlgade eest. Eestist evakueeritud varandused antakse tagasi, niipalju kui nad on kättesaadavad. Eestlastel Venemaal on õigus opteeruda Eesti riikkondsusesse, kaasa võttes Venemaalt oma vallasvara, samuti nagu neil säilivad õigused ka oma Venemaal asuvaile kinnisvaradele. Samased õigused on ka venelastel Eestis. Peaks mõnele teisele piiririigile antama nende rahulepinguis Venemaaga suuremad soodustused, siis on ka Eestil õigus samasuguste soodustuste saamiseks. Lahtiseksjäänud ja hiljemini esile kerkivad küsimused pidi lahendama segakomisjon, mis aga tegelikult ei suutnud ühtegi küsimust korraldada. Tuleviku jaoks pandi maksma majandusliku liiklemise alal enamsoodustuse ja transiidi täielise vabaduse ning maksutuse põhimõte. Peale selle lubas Venemaa Eestile kontsessiooni-eesõiguse miljonile dessatinile metsale ja Tallinn-Moskva raudtee ehitamiseks, Eesti aga Venemaale eesõiguse Narva kosest elektri saamiseks. Leping astus jõusse 14.veebruaril 1920; tema piiri- ning sõjalised määrused leidsid täpset täitmist mõlemalt poolt. Ka 15 miljonit kuldrubla anti Eestile õigel ajal üle. Mis puutub majanduslikesse ja juriidilistesse tingimustesse, siis nende täitmine ei ole olnud täielik. Raskused tekkisid juba optantide varandusega, mida opteerimise lõpupoolel ei lastud kaasa võtta. Eestist evakueeritud varasi – tehaste sisseseadeid, laevu, Tartu Ülikooli varasi – ei saadudki tagasi, Kontsessioonid jäid paberile: Eesti ei saanud miljonit dessatini metsa Põhja-Venes ega 50000 dessatini Peterburi kubermangus.

Eesti-Vene rahuleping sellisel kujul oli kogu Eesti rahva ühise pingutuse vili, mille kohta on öelnud rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska peale lepingu allkirjastamist: «Tänane päev on Eestile kõige tähtsam ta ajaloos 700 aasta kestel – esimest korda määrab Eesti ise oma saatuse.»