20. sajandi lõpus lisandunud uued infokandjad on avardanud traditsioonilise raamatu mõistet. Sel põhjusel on laienenud ka rahvusliku bibliograafilise registratsiooni objektide ring. Lisaks trükistele kuuluvad rahvusteavikute hulka auvised ja elektroonilised teavikud.
Rahvusbibliograafia tähendus on muutunud pidevalt ja samuti ka selle koostamise reeglid ning põhimõtted. Selle olulisemateks mõjutajateks on olnud ühelt poolt ühiskondlikud muutused, teiselt poolt infotehnoloogiline areng. Samas on säilinud rahvusbibliograafia koostamise lähtepunkt -- registreerida kõik antud maa keeles ja territooriumil avaldatud väljaanded, samuti mujal elavate, sellelt maalt pärit autorite teosed. registreeriva rahvusbibliograafia kontseptsioon tugineb suuresti rahvusteaviku mõistel, mis on omakorda seotud sundeksemplari seadusega.