Ilmselt pole läänemeresoome aladel ühtegi teist looma, kes oleks mõjutanud loodusmaastike kujunemist, aga ka inimeste keelt ja kultuuri rohkem kui hunt. Hunt on olnud meie raba- ja metsamaastike valitsejaks sadu ja tuhandeid aastaid, samavõrra oluliseks on ta tõusnud ka meie esivanemate keele- ja meeleruumis. Siiani ei ole eesti rahvusmärkide hulka arvatud ühtegi metsaga seotud liiki. Suitsupääsuke ja rukkilill seostuvad eeskätt põllundusliku talupojakultuuriga, rahvuskala räim ja rahvuskiviks valitud paekivi merega ning meie rahvuseepos «Kalevipoeg» pole samuti just küttide-korilaste metsaeepos, kuigi animistlike uskumuste jälgi võib sealt leida üllatavalt rohkesti.
Valdur Mikita
–-
Üheks sümpaatia allikaks hundi vastu on kindlasti tema sotsiaalne eluviis, mis sarnaneb meie omaga. Hunt on monogaamne liik, isa ja ema kasvatavad kutsikaid koos ning valmistavad neid ette iseseisvaks eluks. Kuigi eestlane on ajaloos olnud enamasti tõesti suhteliselt siil, on kriitilistel aegadel suudetud olla ka hunt. Võtame kas või meie muistsed vabadusvõitlused ristirüütlite vastu, Vabadussõja või taasiseseisvumise. Just hundiks olemise aeg on olnud see, mis on meie rahvuse eneseusku tõstnud ja meid jätkuvalt rahvusena säilitada suutnud. Hunt on ainuke meie metsloomadest, kes ei pelga ka karule hambaid näidata.
