Kas ta aimab läbi muretuse põuapilvede kõrgusest laskuvaid raisakulle, ohulinde? Need sööstavad südame nagu saagi kallale, piinama ja hävitama. Kust nad tulevad? Kas verest või mälust? Kas igatsuste kaunite silmapiirimetsade tagant? Ehk tulevad nad hoopis kõrgemalt, sealt, kus õhk hõreneb ning laotus süngeks muutub, avaneb ja laseb aimata igavikku?

Teine trükk.