Kes otsib ja eksib ja hõikab teist sarnast inimlast, kes nukra pilli lõikab ärapõlatud toomingast, et laulda tallatud heinast, mis võrsub taas ja taas, ja rannalageda leivast, maast, hingeomasest maast... Ja lippude haavaverest, mis pühitseb põuast teed all pilvede kõmisevate. Jää hüvasti, mu aken, mu uhkete laevade aken suure sadama rütmiga - oi vilede kumedat hüüdu: ära! ära!
