Kes otsib ja eksib ja hõikab
teist sarnast inimlast,
kes nukra pilli lõikab
ärapõlatud toomingast,
et laulda tallatud heinast,
mis võrsub taas ja taas,
ja rannalageda leivast,
maast, hingeomasest maast...
Ja lippude haavaverest,
mis pühitseb põuast teed
all pilvede kõmisevate.
Jää hüvasti, mu aken,
mu uhkete laevade aken
suure sadama rütmiga -
oi vilede kumedat hüüdu: ära! ära!