Rase naine on ilmselt viimane tõeline terapeutiline vaeslaps. Eetiliste, meditsiinilis-juriidiliste ja loodet kaitsvate sätete tõttu on rasedatel korraldatud vähe farmakokineetilisi, farmakodünaamilisi ja kliinilisi uuringuid. Suurem osa ravimeid, mis on müügil apteekides, on seetõttu varustatud järgmise informatsiooniga: «Seni puuduvad küllaldased ja hästi kontrollitud uuringud rasedatel. Et loomadel tehtud reproduktiivsusuuringud ei ole üheselt informatiivsed inimese jaoks, samuti ei saa mitterasedate ravimteavet otseselt laiendada rasedatele, tuleb seda ravimit raseduse ajal vältida või kasutada ainult juhtudel, mil see on absoluutselt vajalik.»
Seega langeb vastutus raseda medikamentoosse ravi eest täielikult praktiseerivale arstile, kes peab hindama poolt- ja vastuargumente ravimi kasutamiseks konkreetses kliinilises situatsioonis. Ravi alustamisel arvestatakse kõige sagedamini ravimist tingitud riskiga lootele. Piisavalt ei ole tähtsustatud asjaolu, et ema kontrollimata kuluga krooniline haigus või selle ägenemised võivad loote arengule olla märksa ohtlikumad kui regulaarne ravi valitud ravimitega.
Teisest küljest võib ema haiguse raviskeem vajada ülevaatamist seoses rasedusega kaasnevate füsioloogiliste muutuste mõjuga kasutatavate ravimite farmakokineetikale ja toime tugevusele.
Esimese ning seni ainsa eestikeelse rasedus- ja rinnaga toitmise aegset ravimite kasutamist käsitleva originaalõpiku avaldas 1991. aastal farmakoloogia dotsent Margareete-Helge Otter. Meid sellest lahutavad 16 aastat andsid käesoleva käsiraamatu autoreile võimaluse vastava teema uueks käsitluseks.
Autorid on andnud endast parima, et esitada kiiresti arenevas ravimite maailmas ülevaade raseduse ajal enam esinevate haiguste ja sümptomite farmakoteraapiast, arvestades hetkel kättesaadavat teavet. Kuigi mitmed seisundid on jäänud käsitlemata ja kõikidele küsimustele vastuseid ei ole, loodame, et Eesti naiste ravimisel raseduse ja imetamise ajal on meie käsiraamatust abi.
Toimetajad Tiina Ristimäe ja Karin Otter