XIV sajandi alguses oli valitseja Philippe IV, legendaarselt ilus kuningas, Prantsusmaa absoluutne isand. Ta oli võitnud kõrgete läänihärrade sõjaka ülbuse, võitnud mässulised flaamid, võitnud inglased Aquitaine'is, murdnud koguni paavstivõimu, mille ta nüüd vägisi oli sisse seadnud Avignonis. Parlamendid olid tema käsutada ja kirikukogud tema palgal. Polnud rikkust, mis oleks ta käest pääsenud. Järkjärgult oli ta kiriku varandused maksustanud, juudid paljaks röövinud, Lombardia pankurikompaniisid ahistanud. Toime tulemaks Varakambri vajadustega harrastas ta müntide võltsimist. Üleöö kaalus kuldraha vähem ja maksis rohkem. Maksukoorem oli lömastav; politsei vohas. Majanduskriisid sünnitasid laostumist ja viletsust, mis omakorda sünnitasid verre uputatud vastuhakkamisi. Mässud leidsid lühikese lõpu võllamägedel. Kuningavõimu ees pidi kõik nõtkuma, painduma, murduma või võllas rippuma.
