Ruth Mirovi töö on vanema mängu, seni teaduslikult vähe või äärejooneliselt käsitletud teema süsteemne ja mitmekülgne käsitlus. Käsitletakse laulumänge, mille koostisossa kuulub nii laul, liikumine (mis omakorda võib olla dramaatiline, tantsuline, sportlik) kui ka dialoog (proosatekst), aga ka taustsüsteem (seotus usundi ja kombestiku, eriti kalendrikombestikuga; kohati kasutatakse «lava» - maskeeringud jms). Järgnevalt refereeritakse vaid mõningaid momente kogu tööst. Kõige olulisemaks teoreetiliseks probleemiks aga kujuneb vaadeldavas monograafias rahvadraama küsimus: E. Laugaste rahvaluulekäsitlustes ei esitata eesti rahvaluule ühe liigina dramaatilist, selle otsuse kriteeriumina esitab Laugaste tähelepaneku, et lava ja vaatajaskond ei ole eraldunud. Mõneti see nii ongi, kuid R. Mirovi töö näitab, et rahvamänge on võimalik mõista ka kui rahvadraamat. Mitmete põhjenduste kõrval näitab ta sedagi, et mängudest ei võtnud osa kõik ruumis olijad , mistõttu saab rääkida ka vaatajaskonna ja lava eraldumisest.
Laulumängudeks laiemas tähenduses nimetatakse kõiki mänge, mille tegevus, olgu siis dramaatiline või tantsuline, on seotud lauluga. Lähtuvalt laulustiilist jaotatakse eesti laulumänge vanemateks (mille laulud on regivärsilised) ning uuemateks (mille laulud on siirdevormilised või lõppriimilis-stroofilised). Lähemalt analüüsitakse kolme vanemat laulumängu: Nõelamäng, Kullimäng, Laevamäng.