Hans Kruus (1891–1976) jättis oma tegevuse ja teadusliku loominguga sügava jälje 20. sajandi Eesti poliitilisse, kultuurilisse ja avalikku ellu.

Vene revolutsiooni aastal 1917 alustas ta kuni 1921. aastani kestnud esimest poliitikuteed, olles Eesti Maanõukogu, Asutava Kogu ja I Riigikogu liige. Ülikooli lõpetamise järel 1923 pühendus Kruus akadeemilise tööle. Temast sai eesti rahvusliku ajalookirjutuse rajaja, kelle uurimused 19. sajandi ärkamisajast kuuluvad Eesti historiograafia klassikasse. Kruus oli Tartu Ülikooli Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor (1931–1940) ning prorektor (1934–1937). 1940. aastal nimetati ta Johannes Vares-Barbaruse valitsuse peaministri asetäitjaks, seejärel Tartu Riikliku Ülikooli rektoriks (1940–1941, 1944).

Pärast sõda oli Kruus ühtaegu TRÜ professor, Eesti NSV välisminister (1944–1950) ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia president (1946–1950); süüdistatuna «kodanlikus natsionalismis» 1950–1954 vangis. Pärast kodanikuõiguste taastamist asus Hans Kruus juhtima Eesti kodu-uurimisliikumist ning hakkas kirja panema mälestusi.

Raamat on varustatud saksa, inglise ja venekeelse lühikokkuvõttega.