Inimkonna põhiliseks tooteks on rämps. Aeg-ajalt võime kuulda, et praht on väärtuslik tooraine. See ei ole nii! Praktiliselt ühtegi toodet ei saa samaväärseteks lähteaineteks tagasi keerata. Mõnd materjali saab küll taaskasutada, kuid tulemus on alati algsest kehvem ning tavaliselt kulutab taaskasutus kordades rohkem energiat, tööjõudu ja puhast vett kui uue kaevandamine/kasvatamine.
Väga paljusid tooteid ei saa aga üldse taaskasutada ning ainsaks võimaluseks on põletamine või ladestamine. Kantud teksapükstest ei saa iialgi uusi ega tühjakssaanud hakklihapakist jälle samasugust. Kuid et mitte prügisse uppuda, tuleb siiski püüda rämpsust midagi kasulikku teha. Raamatu autori viimase kümnendi teadustöö kuulub just sellesse valdkonda.
«Ringmajanduse ringmäng»on mõeldud laiale teadmishuvilisele auditooriumile, erialakaugem lugeja võib tehnoloogiatesse süvenevad lõigud lihtsalt vahele jätta. Kuid oluline on mõista põhilist: ringmajandus kuulub mütoloogia valdkonda ja inimrassi ainsaks võimaluseks oleks tarbimist oluliselt vähendada. Seda aga vabatahtlikult ei juhtu.
Jüri Liivi raamat näitab, et tänapäevaste plastmaterjalide loomiseks – ja nende stabiilsuse suurendamiseks – on kulutatud kolossaalseid summasid. Seetõttu ei ole võimalik luua lihtsalt nipsust ka nende efektiivse ümbertöötlemise tehnoloogiaid, eriti selle tegevuse ideaalses ehk «ringmajandusena» tuntud variandis. [i:1184], akadeemik
