«Me liidame võrrandi mõlema poolega... ilma et võrrand seejuures muutuks... Siis lahutame mõlemalt poolt... Seejuures jääb võrrand ise täiesti muutumatuks, eks ole?»
Sagrits noogutas arusaavalt pead, nagu võiks see asi inimesele tõesti selge olla, milleks tervet seda tantsu teha, samm edasi ja kohe teine jälle tagasi.
«Misjaoks me seda siis üldse teeme?» sosistas Juulius, unustades, et see oli juba jälle koolikorra ja põhimõtete vastu.
«Oota!» vastas Sagrits, ise pingul nagu jahikoer, kes ootab linnu üleslendamist.
Tõepoolest, sel asjal näis siiski olevat oma mõte sees, sest sel kombel saadi valem, mille abil võis lahendada mistahes ruutvõrrandi, mis seni oli noortele inimestele üle jõu käinud. Ja sellele juhtis ka Sagrits võidurõõmsalt oma naabri tähelepanu.
«On meil tarvis seda siis üldse lahendada!» vastas seepeale põhimõtteline noormees.