«Ja Romeo kargas taastärganud rõõmupuhangus jälle jalgele ning lõi valjusti huilates tantsu lahti, samal ajal kui metskits oja äärde kõndis, et ennast värske veega kosutada. Ta ojal jõi, oli muretu ta meel, ja ta ei aimanudki, et on lõpp ta eluteel. Sest kütikuul ta tappis sama tund ja elu oli läinud, nagu näinuks ta vaid und.»