Seda raamatut ei saa segi ajada Edward Bylwer-Lyttoni kunagise «Pompeji viimsete päevadega«. Kasvõi juba põhjusel, et raamatu peategelase, Afrodosiuse kipsjäljendit võime isegi näha – nimelt Satiae termide riietusruumis klaasi all. (See on võimalik põhjusel, et arheoloogiaprofessoril Giuseppe Forellil on õnnestunud Pompeji purskest jäänud tuha- ja pimsimassides leidunud tühikuid kipsiga täites purske ajal hukkunud inimesi tõetruude valatistena taastada.) Kuju näol on naeratus: sardooniline, kahjurõõmus…Pompeji on enne 79. aasta vulkaanipurset templite ja paleede, jumaluste ja müütide, ettekuulutajate ja filosoofide õitsev linn. Ainult et selle kohal hõljuks nagu sibüllide igiammuse saatusliku ennustuse vari. Tee rikkusele ja võimule ei ole Rooma riigis sugugi ohutu, sest edust sündinud kadedus sünnitab vihkamist ja jõukad ning edukad langevad seletamatute mõrvade ohvriks. On jumaliku Nero valitsusaeg, esimene sajand pärast Kristust. Miks hukkuv Afrodisius naeratab?