Krista muutus nukraks. Ta oli nõus loobuma kõigist oma Barbi-nukkudest, et Jutat endale saada. «Sa ei pea ju mind tingimata endale saama,» vastas Juta ootamatult. «Sa võid ju mul aeg-ajalt külas käia.» Krista tegi suured silmad ja uuris Jutat hoolikalt. Nuku ripsmeteta silmad vaatasid talle heatahtlikult ja targalt otsa. «Jajah,» jätkas Juta. «Miks peavad kõik nukud olema sinu asjad? Las nad olla sulle sõbrannad. Mõtle kui hea on omada nii palju sõbrannasid!»
