«Ma ei tea seda isegi weel hästi,» wastas küsitaw pead raputades. «Lugege seda kord. Ja öelge siis, mida sellest arwate.»
Taube haaras kirjapoogna kahe sõrmega ning hakkas lugema. Kirjutise sisu oli lühike, peal- ja allkirjad puudusid sootuks.
«On tõenäolik, et teil täna õhtul awaneb wõimalus end segada minu asjadesse. Teie enda huwides soowitan teile seda tungiwalt mitte teha. Kõige mõistlikum oleks, kui jääksite täna õhtul koju. Kui kahtlete, kas seda hoiatust wõtta tõsiselt, soowitan pöörduda komissar dr. Linki poole ja temalt küsida, kas ta mäletab weel Ruutu Kuningat.»
«Noh, mis te arwate selle kohta?» küsis O'Kelly, kui ta kolleeg oli lõpetanud lugemise. «Kes wõiks too müstiline Ruutu Kuningas küll olla?»
«Ma arwan,» wastas Taube järelemõtlikult, «ma arwan, et see on üks kurjategija.»
«Et ta kõrge riigiametnik pole, seda tean ma isegi,» lausus O'Kelly sapiselt. Ärritatult pigistas ta kirjaümbriku kokku ja heitis selle paberikorwi. Kuid kohe tõi ta ümbriku sealt jälle nähtawale.
«Siin näib ju weel midagi sees olewat.» Nende sõnadega tõmbas ta ümbrikust wälja ühe prantsuse mängukaardi. See oli ruutu kuningas.
NB! Fraktuuris.
