Päev oli oldud Heinlaol tuule ootes
ja õhtupoolik aeldud saare taga,
Kassari poole pikka jõuda lootes.
Ja meri seisis vaikes tüün ja vaga,
aegajalt sinetades teraskarva,
kui puhang käis ja viru tõusis harva.

...

Taas suviõhtu, videv, laskus pikka:
äärjooned hallid valgusivad uttu,
kui purjetades saari, sügavikka,
öö jõudes lahte tuli sõita ruttu,
mis jaotab Hiiu idase maanina
ja Saarnaku ja väinamere sina.