«Saatana päevik» jäi Leonid Andrejevi viimaseks suureks teoseks ja seda võime pidada tema vaimseks testamendiks. Kirjanik alustas romaani 1918. aastal, kuid tema ootamatu surmaga südameinfarkti tagajärjel 12.09.1919 jäi see töö pooleli. Ehkki romaan jäi lõplikult viimistlemata, ei jäta see oma sisu või süžeearenduse poolest sugugi lõpetamata muljet.
Romaan on kirjeldatud raskes hingelises seisundis. Kirjanik kannatas füüsiliste vaevuste käes, lisaks ärritasid autorit poliitilised sündmused. Kirjanik oli Veebruarirevolutsiooni küll tervitanud, kuid ta ei pooldanud Oktoobrirevolutsiooni, nähes, et bolševike võim viib kättevõidetud demokraatlike vabaduste likvideerimiseni ja saadab Venemaa hukatusse.
Saatanat peakangelaseks võttes oli kirjanikul võimalik näidata maad ja inimese tegevust kõrvalt, väljastpoolt.
V. Bezzubov