Kaks venda, Takashi ja Mitsusaburo, naasevad Tōkyōst oma lapsepõlve külakesse. Vanematekodu müües seisavad nad paratamatult silmitsi oma suguvõsa ajalooga. Isiklikest kriisidest räsitud inimelu keeruliste valikute ees tõdevad nad, et suurlinna haarmed ulatuvad kõikjale, ka kaugesse maakohta ja nende omavahelistesse suhetesse.
Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Kenzaburō Ōe meistriteose «Sajandi mäng» sündmused pendeldavad pallina üle Jaapani ühiskonna kriiside Manen'i perioodi esimese aasta (1860) talupoegade ülestõusu ja Ameerika Ühendriikidega julgeolekulepingu uuendamise ajal (1960) aset leidnud meeleavalduste vahel.
Kummastavate motiividena ilmuvad lugeja ette Ōe loomingu põhimotiivid: vaimselt alaarenenud laps, müstilise väega mets, mütoloogiline koletis, amerikaniseerumine ning isegi keiser oma iroonilisel moel. Ent süngetele teemadele vaatamata jääb Ōe ometi romantiliseks humanistiks, ta suudab kogu isiklikku ja ühiskondlikku tragöödiasse põimida koguni omamoodi koomilise joone, mis annab tema loomingule vaieldamatu sisendusjõu.
