Heinrich Heine on üks väheseid saksa luuletajaid, kelle nime välismaal tõesti tunneb peaaegu igaüks. Pärast Goethet ja Schillerit ei ole ükski saksa keelt tarvitav poeet omandanud nii laia populaarsust kogu tsiviliseeritud maailmas.
Heinrich Heine ei olnud miskis mõttes tüüpiline saksa vaim. Ta oli juut, ja kuigi ta oli läbi imbunud saksa romantika meloodiaist ja motiivest, oli tema sõnal lõikavust ja nõtkust, kibedust ja löögijõudu, milletaolist Saksas enne teda ei tuntud ja mida ta sagedasti kasutas Saksamaa vastu.
Pedantsus, toorus, kitsarinnalisus, tagurlus, militarism, kalduvus eluvõõralt ja sentimentaalselt vahtida tähti ja sealsamas rõhuda vaimuvabadust ning marssida undervitsi poolt ettekirjutatud taktis või – veelgi meelsamini – ise mängida undervitsi, mis vohasid tollases Saksas, eriti Preisis, meenutades Saksa keisririigi aegu ja hilisemaidki aastaid, leidsid Heines ägedaima ja osavaima vastase.
Heine kirjutab «Talvemuistendi» kohta järgmist: «See on riimitud poeem, mis... julgeimal, isikupäraseimal viisil väljendab kogu me saksa rahva oleviku käärivust. Ta on poliitilis-romantiline ja loodetavasti annab proosalikult ülespuhutud tendentsluulele surmahoobi.»
Saksa arvustus ei ole teosesse kunagi suhtunud väga soojalt, kuid seda enam hinnati seda väljaspool.
Ants Oras