Oula Silvennoineni «Salajased relvavennad» uurib uutele materjalidele toetudes Soome kaitsepolitsei (Riigipolitsei) koostööd Saksa julgeolekupolitseiga aastatel 1933–1944.

Koostöö Gestapoga, sealhulgas Põhja-Soomes ja Norras rajatud Saksa koonduslaagrites, oli osa Soome rasketest valikutest Teises maailmasõjas. Nagu kogu Soome, kaotas ka kaitsepolitsei Talvesõja tagajärjel valikuvõimalused ja hakkas sõpru otsima sealt, kus neid saada oli. Sõprus Saksamaaga tähendas aga paratamatult mugandumist Saksamaa soovidega ja vajadustega. Kahe riigi julgeolekupolitsei ametivendlus arenes Jätkusõja ajal relvavendluseks. Autor osutab eeldustele, mis seda valikut Riigipolitsei puhul soodustasid, ja toob oma uurimuses avalikkuse ette mõnedki seni mahavaikitud faktid, esitades küsimuse: kas Saksamaa ja Soome ühine sõda Põhja-Soomes ja Norras oli «nii puhas, kui sõjapidamine olla võib», nagu soome ajaloouurimustes on väidetud.

Soome kriitika on täheldanud, et kuigi on tegemist doktoriväitekirjaga, on «Salajased relvavennad» põnevusega loetav teos. Nii see on. Suure ajaloodraama murdekohtadesse paigutatud katked inimsaatustest on põnevad nagu spioonilood. Eesti lugejale pakub kahtlemata huvi sakslaste poolt okupeeritud Eestist Soome põgenenutega tekkinud probleemid. Soome valitsus ja Riigipolitsei juhid keeldusid eestlasi Gestapole välja andmast. Teiste hulgas pääsesid tänu sellele Rootsi näiteks Ants Oras ja hiljem ka jalaväerügemendi 200 üks asutajaid Karl Talpak.