«Salaküttide» juba väliselt paeluva intriigi kandjaks on küllaltki tuumakas sisu, mitmetahulised jõulised karakterkujud ja autori selge ideeline suunitlus. Oma näiliselt staatilisest laadist ja tegelaste arvu vähesusest (kõigest kolm) hoolimata tungib näidend vahedalt mitmesse meie kaasaja elu tähtsasse probleemi. Nende hulgas on esikohal mõte, et inimene ei saa täisvereliselt elada meie ühiskonnas, kui tal puudub usk endasse ja kaasinimestesse, kui ta ei võta kogu hinge ja südamega osa meie rahva ühisest loomingust. Selle kõrval annab autor valusalt pihta abstraktse ja formalistliku kunsti jüngritele ning nende poolehoidjatele, samuti religioonile, mis inimese vaimu moonutab ja muserdab, lämmatab temas head alged ja muudab ta vaimselt ning hingeliselt pimedaks ja kurdiks.
