Avastage sammalde maagiline maailm!
Nende jaoks, kes samblaid juba armastavad, esindavad nad aja kulgemist, kestvust, pehmust ja looduse rahustavat rohelust. Kuid teisedki ei peaks sammalt tõrjuma, selle taimerühma esindajaid tasub hoopis imetleda ja oma aeda tahta.
Raamat jagab teadmisi kõigile, kes soovivad sellest põnevast taimerühmast rohkem teada.
Ulrica Nordström kirjeldab levinumaid samblaliike, nende kasvukohti ja eluviisi ning selgitab sambla traditsioonilisti kasutusvõimalusi käsitöös ja hoonete soojustusena.
Imelised fotod aitavad tutvustada Jaapani, Suurbritannia ja USA ilusamaid samblaaedu ja nende loojaid. Valikus on näiteks Murin-an, Saiho-ji Kyotos, Heisen-ji Hakusani looduskaitsealal, Windy Hall Suurbritannias Windermere'is jt.
Autor õpetab ka seda, kuidas sammal oma aeda tuua ja seal kasvama saada.
Need, kellel oma aeda pole, saavad samblamaastikke luua anumaisse või siis teha kokedama – samblakrooniga taimepalli.
Raamatu autor on rootslanna ja esmalt ilmus see 2018. aastal Rootsis, 2019. aastal tõlgiti teos ka soome ja inglise keelde. See näitab, et sambla võlu on mujal juba märgatud ning sellest ei taheta enam sugugi lahti saada.
Eriti armastatakse sammalt ja samblaaedu Jaapanis, sealne niiske kliima sobib rohkem kui 2500 samblaliigile.
Hästi on teada jaapanlaste inimese ja looduse vahelise tiheda sideme tunnetamine ning selle peegeldumine aias. Jaapani maastikud koosnevad peamiselt mägedest-metsadest.
Kohalik religioon šinto, mis on üks animismi vorme, keerleb suuresti loodusvaimude, nn kami kultuse ümber. Kami on keeruline mõiste, mida võib tõlkida Jumala või jumalustena, kuid mis sageli viitab mingile vaimule, energiale või jõule looduses. Seega on kogu loodus väärt kummardamist. See on täis vaime, mis võivad olla heasoovlikud, kui oled nende vastu lahke. Öeldakse, et kami on igal pool, kuid eriti võimsates loodusmonumentides, nagu mäed ja kosed. Kõige tähtsam kummardatav kami on kõrge taevalaotuse valitsejanna, jumalanna Amaterasu. Kõige kuulsam näide kami kohalolust on Püha Fuji mägi.
Algupäraselt tähendas jaapani sõna mori (tempel) metsa ja niwa (aed) kohta, kuhu kogunesid jumalad. Peamine idee ongi selles, et aed on püha koht. See erineb läänelikust tavast, kus aias puhatakse ning tegeldakse erinevate ettevõtmistega.
Jaapani aiad on, vastupidi, olnud mediteerimise ning mõtisklemise kohad. Seal saavad inimesed suhelda jumalatega ja mõista, et inimelu on osake loodusest. Jaapanis on loodust ammusest ajast käsitletud kui midagi, mis ühendab meid elu ja jumalikuga. Ilma looduseta pole elu. Aed ning selle looduslikud elemendid, nagu kivid, taimed, vesi, esindavad puhast ilu, aidates jaapanlastel igapäevaelus olla ühenduses jumalikuga.
Seepärast ongi religioon Jaapanis nii tugevalt seotud aiaga. Paljude templite aiad on ajalooliselt olnud vaid religioossete praktikatega tegelemise ja õppimise kohad. Ainuüksi Kyotos on 1700 templit, mille aedades näeb traditsioonilist ning mitmetahulist Jaapani kultuuri, mis elab edasi puudes, kivides, samblas.
Eestlaste ja jaapanlaste loodustunnetuses olevat palju ühist. Samblaid vaadates ja tundma õppides tasub selle üle mõelda.
