«Saturni rõngad» (ilm. 1995) on erilist laadi reisikiri. Jalgsi matkab kirjanik läbi Suffolki krahvkonna lillade nõmmemaastike Inglismaa idarannikul, vaatleb lagunenud maalosse, ajab juttu vanade mõisaomanikega ja tihtipeale satub oma teel imepäraste lugude jälgedele. Nii räägib ta viktoriaanlike losside hiilgeaegadest, jutustab Joseph Conradi elust, meenutab vikont de Chateaubriand'i uskumatut armastuslugu ja jälgib Euroopa siidikasvatuse ajalugu kuni algallika, Hiinani välja.
Selges ja täpses keeles protokollib ta ka vaikseid katastroofe, mis inimeste vägivaldse sekkumise tõttu selles kõrvalises kandis on aset leidnud. Nii muutub jalgsimatk viimaks rännakuks läbi kultuuri ja looduse allakäiguloo, kaasaandena veel üks mõõde valitud fotode kujul. Täiesti muu seas sünnib iseäralike brittide portreede kaudu armastav auavaldus inglise veidriku tüübile.
Winfried Georg Sebald (1944–2001) oli Inglismaal Norwichis elanud saksa kirjanik. Kui ta poleks autoõnnetuses hukkunud, oleks ta olnud tõsiseltvõetavamaid Nobeli auhinna kandidaate saksa keeleruumis. Ta jõudis kirjutada luulet, arvukalt esseid ning neli suuremat proosaraamatut, millest kaks – «Väljarändajad« ning «Austerlitz« – on ilmunud ka eesti keeles. Peale «Saturni rõngaste« on tõlkes ilmumas tema esikteos «Peapööritus. Tunded«. Nii stiililt kui ka teemalt jääb Sebald kaugele praeguse aja peavoolu pulbitsustest, kuid tema harukordsust on märgatud kõigis suuremates keeltes. Sebald – see on tihe, täpne, tõsine keskendumine olulisele inimelus ja ajaloos, see on väärikas ja võrdlemisi nõudlik kirjandus, mis aga võib tasuda levitatsioonitundega.
