Mees toob talle postkaardi Schwetzingeni lossiga, loeb talle Goethet, Hölderlini, ta on veelgi tähelepanelikum, avab tulevikunägemuse varasalvi, pühib varjud tema silmist ja Jeanne naeratab üliarmsalt. Matthäus ütleb talle: olevik kaitseb meid, minevik õgib teid, unustage minevik! Järgmisel päeval teeb Jeanne lahti ahjuukse, et visata sinna Samuelilt Millie'le saadetud kirjad, pakk lööb leegitsema, vähehaaval kaardub, siis eraldub lehtedeks, ta näeb veel kirjakatkeid pruunistunud paberilt, tunneb hetkelist peapööritust, siis läheb välja terava külma kätte, tal on kohe parem, palju parem. Taevas on puhas, sätendav, vahtrad härmatisest pitsilised, rästa kirgas laul kaigub valge vaibaga kaetud metsa kohal, ja majandusõuest tõusvad valged suitsujoad annavad sellesse talvevalguse ülemlaulu ka oma osa.
Ma olen liiga mänginud märkidega, kordab ta, ebamääraste märkidega, ta hakkab majas korda looma, kraamib oma tuba, käib tihedamini vana Tobiase juures. Kui too räägib, siis katkendlikult, pominal, ja kui Jeanne kummardub teda embama, hoiab vanaisa temast kinni, kaua, sõnatult.

Francois Emmanuel on üks tänapäeva tuntumaid belgia prantsuskeelseid kirjanikke, kelle käesolev romaan (1998) pälvis Belgia kõrgeima kirjandusauhinna, Rosseli preemia.
Autor kirjeldab väga sugestiivselt ühes Põhja-Prantsusmaa lossis toimunud 18-aastase lossipreili ja 40-aastase Saksa ohvitseri vahelist armulugu sõjaaastail 1941-1942. Kuna autor on elukutselt psühhiaater, siis maalib ta filigraanselt välja neiust naiseks muutumise protsessi, nii psühhilises kui füüsilises mõttes. Tunutd suure stilistina, on kirjaniku sõnastus täpne ja pingeline, üks pikk mõtete ja muljete jada, tulvil pilte ja kujundeid, kusjuures on loobutud traditsioonilisest lausestki.
Kirg on puudutanud ka selle aadliperekonna kaht eelnevat põlve: vanaisa on kolmemastilisel purjekal talvitunud Põhjapoolusel sajandi algul, ema on abieluväliselt kiindunud juudist arsti, ja kõik need omavahelised seosed moodustavad teose dramaatilise telje.